Kirjalike tööde vormistamine

Kohustuslikud töö osad:

Tiitelleht

Sisukord

Sissejuhatus

Töö sisu

Kokkuvõte

Kasutatud kirjandus

Lisad

Viitamine

Joonised, tabelid, skeemid

1. Trükkimisele esitatavad nõuded

• Töö esitatakse trükituna valgele A4 formaadis paberile (210x297 mm) kas köidetult või kiirköitjas.
•  Trükitakse intervalliga 1,5 või 2 (esimene on eelistatavam arvutitrükis, teine kirjutusmasina trükis) vaid lehe ühele poolele.
• Srifti suurus jääma vahemikku 12 - 14 punkti.
•  Paberi servadesse tuleb jätta vaba äär järgmiselt:
  • Vasakule        3,5 cm;
  • Paremale        2,0 cm;
  • Üles    2,5 cm;
  • Alla     2,5 cm;
• Mahakriipsutusi ja silmatorkavaid parandusi tuleb vältida. Kõik trükivead tuleb parandada.
• Lõikude eraldamiseks jäetakse lõikude vahele üks tühi rida.
• Pärast kirjavahemärke (punkt, koma, koolon, semikoolon) jäetakse üks tühik. Nende märkide ette tühikut ei jäeta.
• Ülesehituselt on soovitav töö jaotada peatükkideks ja alapeatükkideks.
• Alapeatükid võivad olla ka mitmetasemelised, st. iga alapeatükk võib omakorda alapeatükkidest koosneda. Kõik pea- ja alapeatükid tuleb varustada pealkirjadega ning need pealkirjad süsteemikindlalt märgistada.
• Kõik sama taseme pealkirjad märgistatakse ühtmoodi.
•  Pealkirjade lõppu punkti ei panda.
• Igat uut peatükki (mitte alapeatükki) on soovitav alustada uuelt leheküljelt.
• Materjal, mis töö käigus koguti või kasutamist leidis, aga otse töö teksti ei mahu, paigutatakse lisasse. Lisad paigutatakse töö lõppu, kasutatud kirjandusloetelu taha.
• Kõik leheküljed nummerdatakse.
• Nummerdamise juures võetakse arvesse ka tiitelleht ja need lehed, kus on eessõna, sisukord, kokkuvõte, lisad või ainult joonised ja tabelid.
• Tiitellehele leheküljenumbrit välja ei kirjutata.

2. Töö osad

Töö osade järjestus peab olema järgmine:

• tiitelleht,
• sisukord,
• sissejuhatus,
• peatükkideks ja vajaduse korral alapeatükkideks jaotatud sisu,
• kokkuvõte, vajadusel kokkuvõte võõrkeeles,
• kasutatud materjalide loetelu,
• lisad.

2.1. Tiitelleht

• Tiitelleht algab ülaservalt selle asutuse nimetusega, mille alla autor kuulub. Meie õpilaste puhul on selleks asutuseks Aste Põhikool.
• Tiitellehe keskkohast veidi kõrgemale, s.o. lehe esimese kolmandiku lõppu, trükitakse töö täielik pealkiri.
• Kohe pealkirja alla märgitakse töö liik (n. Referaat, Uurimistöö, Võistlustöö, Emakeele olümpiaaditöö, Konverentsiettekanne vms.).
• Tiitellehe teise kolmandiku lõppu, paremasse serva trükitakse autori ja juhendaja nimed. Kui need on olemas, lisatakse nimedele ka teaduskraadi või kutset näitavad tiitlid.
• Lehe alumisse serva trükitakse töö valmimise koht ja aasta. Kui töö kirjutamise ajal viibiti mitmes paigas, võib need kõik välja tuua või piirduda vaid ühe peamisega.

Aste Põhikool

Kalade ja loomade elust

Referaat

Autor:      Kalle Kuusk

Juhendas: õp. A. Kalm

Aste (aastaarv)

2.2 Sisukord

• Sisukorras näidatakse kõik töö alajaotused ranges vastavuses töös kasutatud pealkirjade, alajaotuste järjenumbrite ning leheküljenumbritega.
•  Sisukorras antakse ainult alajaotuste alguse leheküljenumbrid.
• Sissejuhatus, kokkuvõte, kasutatud kirjanduse loetelu ei kuulu peatükkidena numereerimisele ja näidatakse sisukorras ilma järjenumbriteta.

Allpool esitame näite sisukorrast, mis annab ülevaate enamlevinud moodusest töö osade nummerdamiseks.

Sisukord        

1. Trükkimisele esitatavad nõuded ......................................................        1

2. Töö osad ...............................................................................................   1

     2.1. Tiitelleht ........................................................................................  2

     2.2 Sisukord ........................................................................................    2

     2.3. Sissejuhatus ...............................................................................      3

     2.4. Töö sisu ........................................................................................   4

     2.5. Kokkuvõte .....................................................................................  4

     2.6. Kokkuvõte võõrkeeles Summary) ............................................       4

     2.7. Kasutatud materjalide loetelu ..................................................        4

     2.8. Lisad .............................................................................................   6

3. Viitamine ...............................................................................................  6

     3.1. Joonealune viitamine ................................................................       7

     3.2. Tekstisisene viitamine ..............................................................       7

4. Jooniste, tabelite ja skeemide vormistamine ............................... 8

     4.1. Jooniste ja skeemide vormistamine ......................................           8

     4.2. Tabelite vormistamine ...............................................................      8

2.3. Sissejuhatus

• Sissejuhatuses põhjendab autor teemavalikut ning annab ülevaate oma töö eesmärkidest. Samuti võib lühidalt loetleda kasutatud töömeetodeid.
• Sissejuhatus peab olema lühike, ülevaatlik ja konkreetselt sõnastatud. Mahuks planeeritakse umbes üks lehekülg. Eriti suurte uurimuste korral võib ka sissejuhatus pikem olla, kuid kindlasti mitte üle kahe lehekülje. Kui tekib vajadus töö tausta üksikasjalisemalt selgitada, võib töösse lisada vastava peatüki.

2.4. Töö sisu

• Töö sisu osas ei saa midagi konkreetset ette kirjutada. Kõik sõltub töö teemast ning autori ning juhendaja isikutest. Ainsa soovitusena võiks pakkuda, et materjal esitataks otstarbekalt liigendatuna. Oskuslik jaotamine peatükkideks, alapeatükkideks ja alapunktideks lihtsustab sisu jälgimist ning muudab selle arusaadavamaks. Samas peab jälgima, et ei liialdataks ega kasutataks tarbetult palju alatasemeid. Kolmandast tasemest madalamaleminekut tuleks vältida.
• Töö sisu ei koosne mitte ainult tekstist, vaid ka illustreerivast materjalist. Nendeks võivad olla joonised, fotod, tabelid ja graafikud. Mõõduka kasutamise korral aitavad ka need elemendid sisu kergemini mõista. Illustreeriva materjali kasutamisest tuleb juttu tagapool.

2.5. Kokkuvõte

Kokkuvõttes esitatakse väga lühidalt töös saavutatud tulemused ja antakse hinnang püstitatud eesmärkide saavutatusele. Kui uurimistööga tutvub asjasse pühendamata inimene, peab ta kokkuvõtet lugedes saama tööst piisava ülevaate. Just kokkuvõtet lugedes otsustatakse, kas antud töö lugemisele hakatakse aega kulutama või otsitakse selle asemele teisi materjale.

2.6. Kokkuvõte võõrkeeles (Summary)

Võõrkeelne kokkuvõte sisaldab olulisemat eestikeelsest kokkuvõttest.

2.7. Kasutatud materjalide loetelu

• Ühtki referaati koostada ega uurimust pole võimalik läbi viia, kui pole kasutatud mingeid lisamaterjale. Materjale saab kasutada mitmesuguseid:
• ajalooürikud, kirjad, fotod, raamatud, ajakirjandus, filmid, katsetest saadud mõõtmistulemused, vaatlusandmed, ankeetküsitluste vastused, suulised mälestused, intervjuud jne. Mida rohkem erinevaid materjale töö käigus on läbi töötatud, seda suurema väärtuse töö omandab.
• Mistahes töö omab teaduslikku väärtust vaid siis, kui selles esitatut on võimalik kontrollida. Seepärast kuulubki uurimistöö juurde kohustusliku osana kasutatud materjali loetelu. Loetelu läheb tarvis ka neil, kes ise sama teemat uurivad ning materjali otsivad.
• Tavaliselt esitatakse materjal kasutatud kirjanduse loeteluna, mis peab hõlmama kõiki antud töö kirjutamisel kasutatud kirjanduslikke allikaid.
• Pealkirjaks pannakse "Kasutatud kirjandus". Loetelus toodud nimetused ei pea tingimata kõik tekstis viidatud olema.
•  Kui autor soovib aga esitada ainult tekstis viidatud allikad, tuleb loetelu pealkirjaks "Viidatud kirjandus". Muude allikate (filmid, memuaarid, vestlused...) korral esitatakse need kirjandusloetelu järel näiteks pealkirja "Muud allikmaterjalid" all.

• Kõik materjalid kantakse loetelusse kindla skeemi kohaselt, mis sõltub materjali liigist. Pealkirjades lühendeid ja jutumärke ei kasutata.

Näiteks:

Raamat või monograafia: Autori perekonnanimi, Eesnimetäht. Pealkiri. Alapealkiri (kui on). Trükk, Ilmumiskoht Kirjastus, Ilmumisaasta, lehekülgede koguarv.

Lõugas, V. Arheoloogia Eestimaa teedel. 2. parand. ja täiend. trükk, Tallinn Valgus, 1989, 412 lk.

Artikkel kogumikust: Autori nimi, Initsiaal. Artikli pealkiri. - Kogumiku pealkiri. Koostanud Koostaja Nimi, Ilmumiskoht Kirjastus, Ilmumisaasta, artikli leheküljed.

Vapra, A. Vananemine ja eaka inimese tervishoid. Tervise teejuht I. Koostanud H. Jänes, Tallinn Valgus, 1988, lk. 335-345.

Artikkel ajakirjast: Autori nimi, Initsiaal. Artikli pealkiri. Ajakirja nimi, ilmumisaasta, leheküljenumbrid.

Otsing, A. Pentium tootmises ja turul. Arvutimaailm, 1994, nr.3, lk. 22-24.

Artikkel ajalehest: Autori nimi, Initsiaal. Artikli pealkiri. Ajalehe nimi, Ilmumisaasta, kuupäev, lehekülg (kui ajalehes on üle 6 lk.).

Tasa, A. Kas Kuivastu maanteel sõidetakse rallit? Meie Maa, 1995, 4. august, lk.2.

Artikkel interneti koduleheküljelt: Autori nimi, Initsiaal. Artikli pealkiri. URL-aadress. Materjali leidmise kuupäev.

Nowakowsky, J. Constructivist Model for Learning. URL=http://www.ncrel.org/ sdrs/areas/issues/content/cntareas/science/sc5model.htm. 24. veebruar 1998.

Käsikirjalised ja muud materjalid: Autori nimi, Initsiaal. Pealkiri. Materjali liik, Koht, Aasta, Lehekülgede arv (kui on), Materjali vorm.

Soots, H. Kirjavahetus kodustega. Siberi vangilaager, 1941-1943, autori käekirjas.

Või

Peebo, O. Juri Lotmani meenutused oma tööst Tartu Ülikoolis. Intervjuu, Tartu, 1995, magnetofonikassett.

Või

Sirg, K. Minu kodukoha ökoloogiline seisund. Uurimistöö, Kuressaare, 1994, 65 lk., käsikiri.

Loetelus toodud allikad varustatakse kõik järjekorranumbriga. Järjestamiseks on lubatud kasutada kahte moodust:

• Allikad reastatakse autorite perekonnanimede järgi tähestikulises järjekorras. Sama autori tööd esitatakse nende ilmumisaastate järjekorras.
•  Kui autorit ei ole võimalik välja tuua (n. entsüklopeedial), lähtutakse teose pealkirjast. Kirjeldatud järjestamise puhul loetletakse esmalt ladina- ning seejärel kreeka- ja slaavitähestikulised materjalid. Sellist esitusviisi võib kohata peamiselt humanitaaralastes töödes.
• Kasutatud materjal esitatakse selles järjekorras nagu neid tekstis esmakordselt viidatakse. Taoline esitusviis on laialt levinud reaal- ja loodusteaduslikes töödes.

2.8. Lisad

• Tihti tekib uurimistöö käigus sellist materjali, millel on küll suur väärtus ja mida on töö eesmärkide saavutamiseks vaja läinud, kuid mis ise töö sisuga otseselt seotud pole. Tekstiga väheseotud materjal paigutatakse lisana töö lõppu, kasutatud materjali loetelu taha.
• Erineva sisuga materjal vormistatakse erinevate lisadena. Igale lisale antakse pealkiri ja number. Töö tekstis võib lisadele viidata n. vt. Lisa 4. Alljärgnevalt on toodud valik võimalikest materjalidest, mida lisadena esitatakse.
• Ankeetküsitluse vorm ja ka vastatud ankeedid, kui viimaseid liiga palju pole. Kui töös kasutatakse suuri andmemassiive, esitatakse need ja ka nende statistilise töötluse tulemused lisas koondtabelina.
• Graafikud ja diagrammid, kui neid on palju ja neile suhteliselt vähe viidatakse.
• Suuremad plaanid ja kaardid.
• Keeleuurimustes kasutatud sedelid.
• Mõõtmis- ja vaatlusprotokollid.
• Töös kasutatud kirjad, memuaarid, intervjuude tekstid.
• Uurimuse aluseks olnud plokkskeemid.
• Kasutatud või konstrueeritud seadmete skeemid ja joonised.

3. Viitamine

Kui töös kasutatakse materjale, mis pole autori enda loodud, on allikale viitamine kohustuslik. Muidu minnakse vastuollu autorikaitseseadustega.

Teiseks on viitamine vajalik selleks, et lugeja saaks kirjapandut allikate järgi ise kontrollida. Viitamisel kasutatakse tänapäeval peamiselt kahte süsteemi:

• joonealust viitamist
• tekstisisest viitamist

Joonealune viitamine sobib enam tsiteerimisega, tekstisisene aga refereeriva käsitluslaadiga. Tähtis on, et ühe töö piires kasutatakse ainult üht viitamissüsteemi.

3.1. Joonealune viitamine

• Joonealune viitamine on enamlevinud humanitaaralaste uurimuste juures.
• Tsitaadi või refereeringu lõppu märgitakse viite number põhireast veidi ülespoole (ülaindeksina) ja kasutatakse seejuures kas kogu tööd läbivat numeratsiooni või nummerdatakse igal leheküljel viited eraldi.
• Viiteandmed tuuakse lehekülje allserval (jaluses) ja eraldatakse muust tekstist kolmandiku kuni poole lehekülje laiuse joonega.
• Esmakordsel viitamisel tuuakse kõik andmed. Kui ühel leheküljel viidatakse samale allikale korduvalt, märgitakse "Viidat. artikkel", "Sealsamas" või Op. cit. ja lisatakse lehekülje number.
• Kui töö trükkimiseks kasutatakse arvutil korralikku tekstiredaktorit, on joonealune viitamine imelihtne. Näiteks paljudes tekstiredaktorites paigaldab joonealuseid viiteid menüü "Insert" alt valitud "Footnote". Open Office kasutaja peaks valima menüüst "Lisamine" alt "Allmärkus..." Numeratsiooni jälgib arvuti ise ja hoolitseb ka selle eest, et viitemärge ja viite sisu samale leheküljele jääksid.

3.2. Tekstisisene viitamine

• Tekstisisest viitamist kasutatakse enam loodus- ja reaalteaduslikes töödes.
• Lihtsaima võimalusena paigutatakse tsiteeringu või refereeringu järele nurksulgudesse vaid järjekorranumber, mille alt võib kasutatud kirjanduse loetelust vastava allikmaterjali leida.
• Samades nurksulgudes võib esitada korraga ka mitme allika numbrid. Viimasel juhul eraldatakse eri allika viited semikooloniga.
• Keerulisema viitamissüsteemi valimisel võib allika kirjandusloetelu järjenumbrile lisada ka köite- või leheküljenumbrid. Sama töö piires tuleks säilitada siiski üks kindel viitamisvorm.

Näiteks:

..... [17, lk.86].

..... [22, 3. kd., lk. 25].

..... [32, lk. 16 33, lk. 44 - 46].

..... (Lepmann, 1995, lk. 7-8).

4. Jooniste, tabelite ja skeemide vormistamine

4.1. Jooniste ja skeemide vormistamine

• Joonis peab olema tehtud hoolikalt ja leheküljele paigutatud maitsekalt.
• Joonise formaat peab kokku langema töö formaadiga.
•  Suuremad joonised paigutatakse reeglina eraldi leheküljele ilma muu tekstita. Eriti suured joonised on lubatud töösse köita kokkuvolditud A3 formaadis lehel.
•  Väiksema kui pooleleheküljelise kõrgusega pildid võib paigutada teksti sisse, aga ikkagi nii, et nende kõrvale sisulist teksti ei jääks.
• Kõigil joonistel peab olema järjekorranumber ja allkiri.
• Seejuures nimetatakse joonisteks kõiki illustratsioone, olgu siis tegemist skeemide, graafikute, joonistuste fotode või muu sarnasega.
•  Kui terve töö ulatuses esinevad vaid üht tüüpi illustratsioonid, võib allkirjas olla sõna joonis asemel ka näiteks graafik või foto.
•  Numeratsioon on ühtne terve töö ulatuses, lühendit nr. pole tarvis.
• Allkiri olgu lakooniline. Vajaduse korral sisaldab allkiri ka lühemaid selgitusi.
• Pikemad selgitused paigutatakse teksti.
• Töö põhiosasse paigutatakse vaid need joonised, millele tekstis viidatakse. Muud joonised paigutatakse lisadesse.

4.2. Tabelite vormistamine

• Tabelid võimaldavad esitada arv- ja muid statistilisi andmeid ülevaatlikumalt.
• Iga tabel peab olema varustatud järjenumbriga, kusjuures kasutatakse jooniste numeratsioonist sõltumatut, oma numeratsiooni.
• Tabeli number trükitakse välja koos sõnaga Tabel tabeli kohale, lehekülje paremale servale. Iga tabel peab kandma sisu ammendavalt lahtimõtestavat ja võimalikult lakoonilist pealkirja.
• Tabelipea eraldatakse ülejäänud ridadest rõhtjoonega, veerud üksteisest püstjoonega
• Kui tabel ei mahu ühele leheküljele, võib veerud nummerdada. Sel juhul pole tabeli jätkus vaja tabelipead uuesti korrata ja piisab vaid veerunumbritest.
•  Teineteist dubleerivaid tabeleid ja graafikuid pole soovitav korraga teksti sisse paigutada.
• Kui soovitakse siiski mõlemad esitada, paigutatakse teksti graafik või diagramm. Arvtabel, mille põhjal joonis koostati tuuakse ära lisas.